Terekest!

Eile ei olnud postitust, sest järjekordselt me ei läinud mägedesse (ma olen täiesti pettunud), mis tähendab ka seda et ei ole pilte. Vähemalt mitte eilse kohta, aga ma sain lõpuks Kerli käest pildid mis ta tegi kuuendal novembril.

Põhimõtteliselt Kerli ja Hans ütlesid mulle, et ma oleks ärkvel kell 9. Ma ärkasin kuskil pool tundi varem ja ma ei läinud nende uste taha, sest nemad olid pannud kellaaja, mis tähendab seda, et nemad pidid kontrollima et mina ikka üleval oleksin, mitte vastupidi. Ootasin kuni keegi minu ukse taha tuleks ja ootasin kuni kella 12-ni kui Hans tuli minu ukse taha et näha kas ma olen üleval. Kerli oli just üles ärganud ja oli ennast teki sisse mässinud enne kui ukse peale tuli.

Hans tahtis et ma helistaks autorenti ja uuriks mis kell nad lahti on mida mina muidugi ei teinud, sest tema pidi seda juba päev enne uurima. No ta siis helistas ja tuli välja, et autorent tehakse lahti alles kell 3.

Kella ühe paiku helistasid Kerli ja Hans minu ukse kella ning ütlesid, et nad ei saa oma tubadesse minna sest nende kaardid ei tööta. Õnneks olid koristajad just meie korrusele jõudnud, mis tähendas seda, et nad tegid nende uksed lahti, et nad tuppa saaksid, aga ka minu kaart ei töötanud enam ning selleks, et minna otsime autorenti pidi keegi jääma koju, et hoida silma peal teiste tubadel.

Mina olin see kes koju jäi.

Enne seda kui Kerli ja Hans välja läksid, helistas Hans Appart City infotelefonile ja küsis, mis kaartidel viga on. Seal öeldi talle, et vahetatakse koode ning, et kella kolmeks peaks kõik korras olema.

Kell 15.44, kui Kerli ja Hans välja olid läinud, helistasin uuesti infotelefonile, sest kaardid polnud ikka veel tööle hakanud ning siis öeldi, et tuleb üks inimene, kes kontrollib et kõik oleks korras.

Helistasin Katrele, et talle kurta meie kohutavat saatust ja seda, et Olivia ei võtnud oma telefoni vastu (mis pidi meile kättesaadav olema peaaegu 24/7) ja et kõik kõned läksid automaatselt kõneposti. Katre ütles et üritab ise ka helistada ning soovitas mul Oliviale sõnum saata, et seda peaks ta ikka nägema.

Saatsin sõnumi ära (millele ta tegelikult pole siiani vastanud ja kõik kõned lähevad ikka kõneposti). Siis ilmus kohale see inimene, kes pidi kontrollima kas kõik on korras. Ta rääkis vaevu 2 sõna inglise keeles aga õnneks sain ma aru, et tema ei saa midagi teha. Ma pidin ootama tänaseni, kui lõpuks keegi registratuuris tööl on ja siis nende käest uurima mis toimub.

Kerli ja Hans jõudsid tagasi umbes 5 minutit peale selle inimese lahkumist ning siis läksin mina linna et süüa osta (meil kõigil külmkapid tühjad). Rääkisin neile mis mulle öeldi ning siis läksin magama.

Täna ärkasin umbes pool 10 ning vedelesin voodis kuni kella 12-ni.

Natuke peale 10 helistas mulle Kerli ja ütles et on ära eksinud, sest ta läks jalgsi. Soovitasin tal tagasi minna kohta mida ta ära tunneks ning siis mulle tagasi helistada. Lõpetasime kõne ning hakkasin arvutis otsima kõike kiiremat teed jõuda tema töökohta. Kui ta tagasi helistas ütles ta mulle et tal pole minu abi vaja, sest kaks vanemat inimest aitavad tal õigesti tööle minna. Õnneks ei jäänud ta väga palju hiljaks ning ta töökaaslased said aru et see ei olnud tema süü.

Kui ta tagasi koju jõudis, sest ta peab tagasi tööle minema alles kell kuus, läksime ning rääkisime koos registratuuris oleva inimesega ning saime teada, et põhjus miks meie kaardid ei töötanud oli selle pärast, et vahetati koode. Nüüd meie kaardid töötavad ilusti.

Hea uudis on ka see, et koode vahetatakse kord kuus, mitte iga nädal nagu ma kartsin.

Mõned pildid siis.

Ahjaa ma avastasin ka kuidas tekst suuremaks teha😊

Kuskil 5 minutit peale õhku tõusu

Hans magab ja mina puhkan silmi (pea käis ringi kohutavalt) Kerlil oli igav ja ta tegi pilti

tegin meist kõigist selfie

Lyon-is lennujaamast väljas, otsimas rongijaama

rongijaam väljast poolt vaadates

reede õhtul jalutamas