Minu aeg Prantsusmaal

Eile õhtul enne magama minemist vaatasin oma bussiaegu, sest ma lootsin et ma saan hommikul bussiga tööle minna, aga bussid hakkavad hommikuti liikuma kella kuuest (mina pean juba siis tööl olema). Panin äratuskella 5 peale ning läksin magama.

Ärkasin äratuse peale üles ning vedelesin 5 minutit voodis. Siis pesin nägu ja hambad ning panin riidesse. Pool kuus olin ma juba õues ja liikusin töö poole. Jõudsin tööle kell 5.45 ja avastasin et mul polnud õrna aimugi kus uksest ma sisse pidin minema. Õnneks tuli Julien (minu juhendaja) just õue prügi välja viskama ja nägi mind. Läksin siis tema kannul maja külje peale kust me sisse saime.

Ta näitas mulle garderoobi ja läks ise edasi et ma saaksin riideid vahetada. Nüüd on mul kurta täiega. Esiteks on garderoob nii väike, et korraga mahub ainult üks inimene riideid vahetama. Teiseks ei ole garderoobil ust, mis on minu meelest eriti kohutav. Ja kolmandaks polnud mul kuskile riideid panna.

Kui riided olid vahetatud viis Julien mind kööki mis asus maa all. Seal tegin ma igasuguseid asju. Näiteks tegin ma rosina-kreemisaia, šokolaadisaia ja croissante. Määrisin kerkinud tooteid munaga, tegin sisselõikeid ja kaunistasin.

Mul oli kaks väikest pausi kus ma sõin ühe banaani, mille ma kodust kaasa võtsin, ja jõin vett.

Julien, minu juhendaja oli täna köögis üksi koos minuga ning sellepärast sain ma natuke varem minema. Julieni naine, Angelique, töötab ka seal, aga mitte köögis, vaid kassas. Vahepeal käisid Julieni kaks tütart, kelle nimesid ma ei tea, külas. Nad olid mõlemad hästi armsad ja häbelikud tüdrukud.

Avastasin ka seda, et me teeme koolis croissante natuke pahasti. Selleks et jääks mulje, nagu oleks saiake suurem kui ta tegelikult on, lõikas Julien väikse sisselõike kolmnurga laiemasse otsa ning hakkas rullima alustades sisselõike juurest taigna laiali lükkamisega (ma ei oska seda korralikult seletada) ja siis rullis ta nii, et keskkohta ta üldse ei puudutanud, vaid rullis äärest. Rullimise ajal ei venitanud ta tainast natuke pikemaks vaid tegi seda enne rullimist.

Ja mitte ühtegi toodet, mida mina tegin, tegime kaalu järgi. Ainsad saiad mis läksid kaalu järgi olid suured saiad.

Kerli kurtis, et tema töökohas ei peeta hügieeni tähtsaks, kokad suitsetavad köögis ja kui midagi kukub maha siis jäetaksegi see sinna ning kui nad lõpetavad ei korista nad korralikult.

Minul sellist probleemi ei olnud. Ainuke koht köögis, mis oli rokasem oli ahju ümbrus, mis oli lihtsalt jahuga igalt poolt koos ja põrand oli ka sellega kaetud.

Ülejäänud köök oli korras ja kui me lõpetasime pesin ma korralikult lauad ja kapiuksed. Põranda me pühkisime.

Kuna ma lõpetasin natuke varem (kui aus olla siis ma lõpetan üldse väga vara) siis koju jõudes viskasin ennast lihtsalt voodisse, kus ma püsisin kuni kella kolmeni kui käisin Kerli toas õli ja nõudepesuvahendit röövimas (ei olnud eriti röövimine kui ma talt küsisin), aga unustasin maitseaineid küsida ning lõpetasin sellega, et tegin endale õhtuks magedad kartulid ja kana ning suur kauss salatit. Hans pidi peaaegu ära surema, sest kõik oli nii mage. Kerlit ei olnud vaja oodata, sest tema saab töö juures süüa.

Hans ajas oma habeme maha, mis on natuke harjumatu. Ta näeb välja nagu laps nüüd J

Olivia helistas ning teavitas, et Kerli peab homme ja ülehomme tööl olema (tema nädalavahetus), sest ta on minuga koos laupäeval ja pühapäeval teeviidal kirjut koera tegemas 250-le inimesele. Reedel tuleb ta meiega sellest lähemalt rääkima.

Aga tänaseks on siis kõik.

Homme võib-olla ma ei postita, sest mul on vaba päev (jälle) ning ma ei kavatse eriti midagi teha.