Minu aeg Prantsusmaal

Täna oli siis tööpäev, kus lõpetasin jälle natuke varem, sest Julien pidi minema tarnijate juurde.

Ärkasin üles kell 5 ning 5.40 liikusin juba töö juurde. Kui olin jõudnud kohale avastasin järjekordselt, et mul polnud õrna aimugi kuidas sisse saada, sest küljel olev uks oli lukus ning sama oli ka esiuksega. Nii ma siis seal koputasin esiukse peale kuni Julien tuli ja tegi mulle ukse lahti. Esiukse peale koputasin sellepärast, et küljel olev uks asub liiga kaugel ning ma ei uskunud, et keegi oleks kuulnud mind.

Vahetasin riided ära ning läksin kööki, kus ma tutvusin pagariga, kelle nimi on Stephane.

Kui ma kööki jõudsin nägin, et pagar oli juba ära küpsetanud minu tehtud croissandid ja šokolaadisaiad, mis siis kui ma neid tegin nägid välja suhteliselt väikesed aga küpsenuna olid peaaegu hiiglaslikud. Tegime paar lühikest pausi töö vahele ning Julien üritas mulle seletada kuidas mõned tooted olid tehtud ning lõpuks andis alla ja kasutas Google tõlki minuga rääkimiseks.

Täna ma muidu midagi uut ei teinudki. Põhimõtteliselt tegin samu asju nagu teisipäeval ning siis lõpetuseks umbes poolteist tundi tegin mehikesi Šveitsi pasta taignast (Julien ütles, et see taigen on niimoodi kutsutud, muidugi mina arvan, et see oli valge piparkook… kuigi kui nüüd mõelda ei lõhnanud see piparkoogi moodi vaid lõhnas apelsinide järgi).

Ja miks ma nii kaua tegin mehikesi? Sest ma tegin neid üksinda, ükshaaval ja iga mehike jäi kogu aeg piparkoogivormi külge kinni. Ja ma pidin tegema neid 120 tükki!!!

Ma arvasin, et Julien tegi nalja, et ma pean nii palju tegema, aga ei! 120 tükki ja mitte vähem.

Noh tegin siis alguses 100 väikest mehikest. Plaadi peale läksid mehikesed neljas kihis. Igas kihis oli 30 mehikest ning iga kihi vahele läks kile. Kui need mehikesed olid valmis, andis Julien mulle suuremad vormid (millest kahjuks pilte pole). Need olid kutsutud, väiksemast suuremani, poeg, isa, vanaisa ja vanavanaisa.

Poegi tegin kolm, isasid tegin ka kolm. Vanaisasid tegin kaks ja vanavanaisasid tegin üks. Ülejäänud taignast tuli veel 11 väikest mehikest, mida Julien nimetas beebideks.

Kuskil lõpupoole oli vist paar mehikest mis lihtsalt vajusid vormist välja kui ma vormi üles tõstsin.

Kui tööpäev läbi sai tulin tagasi koju ning viskasin magama, ma olin öösel saanud vähe magada, sest mingi asi ajas mind pidevalt üles. Natuke enne kolme helistas Kerli minu ukse taga kella ning palus, et ma temaga koos poodidesse läheksin.

Käisime riiete poes ning Kerli muudkui vaatas omale riideid. Ja kuna ma olen riiete poes nagu mees, siis sai mul sellest poest juba peale viite minutit villand, aga Kerli on sõber ning ta tahtis minu arvamust mõnede riiete kohta. Ma lõpuks ei mäleta mis ta omale ostis peale selle, et lõpuks vaatas ta omale ka kontsad alla (kohutavalt punased kontsad. Muidugi seda räägib inimene kes ainult mustas ringi käikski, mis, kui ma nüüd oma riideid vaatan, ongi minu terve garderoob kaasa võetud. Me ei loe minu garderoobi alla minu pagaririideid, mis on valged ja punased).

Siis läksime edasi Monoprix-i, kus leidub peaaegu kõike: riideid, mänguasju, meiki, sööki, nõusid, hügieenitarbeid ja majapidamis asju. Seal ostis Kerli endale kaks asja ning kui me välja läksime ja Kerli ütles, et ta tahab veel mujalegi poodidesse minna ütlesin ma talle, et mul on poodidest tänaseks isu täis saanud ning läksin koju tagasi.

Vaatasin jumala rahulikult oma sarju kui tuli Hans minu ukse taha (umbes pool tundi tagasi) ning nõudis minult õli. Siis palus ta, et ma läheks ja ostaks talle tacot ja, et kui ma talle ostan siis maksab ta ka minu toidu eest. Ma muidugi olin täiesti nõus ning läksin süüa ostma.

Sõitsin liftiga null-korrusele ning pidin peeaegu südari saama, sest kui lifti uksed lahti läksid seisis seal üks naine, kellel oli käes üks ese, mis just sellel hetkel nägi välja nagu relv, kuigi tegelikult oli see tema juukse sirgendaja või midagi sarnast.

Käisin ja ostsin süüa ning tulin tagasi koju. Andsin Hansule tema taco ning tulin oma tuppa, kus ma praegu kirjutan ilusti blogi.