Okei! Ma tean, et ma ei ole vähemalt nädal aega kirjutanud
midagi, aga kui aus olla siis ei olnud mul eriti millestki kirjutada. Ma käin
tööl, peale tööd tulen koju vaatan filme ja magan. Vahepeal räägin paar lauset
Kerli ja Hansuga aga mitte palju.
Täna see-eest on mul millestki ka rääkida.
Kerli oli nüüd nädalavahetusel oma uues restoranis tööl ja
kuna restoran nii kaugel siis ta ka ööbis seal. Ma rääkisin temaga täna, et
teada saada kuidas tal seal läks ning tuli välja, et esmapilgul oli seal palju
parem, sest köök oli palju suurem ning tundus ka professionaalsem.
Aga ka seal oli probleeme. Isegi hullemad probleemid kui
eelmises kohas.
Nimelt tundis Kerli seal ennast ohustatuna, mis on number
üks asi mida mitte keegi ei tohiks ennast töö juures tunda. Või kui nüüd päris
aus olla, siis ei tohiks ennast keegi nii tunda mitte kuskil.
Loodetavasti saavad
Olivia ja Katre ühele nõule ja lasevad Kerlil tagasi kooli minna, sest seal oli
kõige parem.
Ja ma väga loodan, et ta ei pea tagasi koju minema enne mind
ja Hansu, sest ilma temata ei oleks see kõik siin enam sama.
Kui ma teada sain, et ma tulen Prantsusmaale, kartsin ma, et
ma tulen siia mingite hullude pidutsejatega, kes kogu aeg joovad ning ei saa
aru, et mõnikord tahan ma olla oma toas, üksi oma raamatuga või lihtsalt
mõtetega. Ma kartsin, et nad on sellised inimesed, kes hakkavad mind sundima
tegema asju, mida ma muidu ei tahaks teha. Aga Kerli ja Hans, isegi siis kui
mina ja Hans õiendame teineteisega, on toredad inimesed ja nad ei kohtle mind
kui kedagi, kellest peab eemale hoidma, sest ma ei ole nagu nemad.
Ma saan nendega väga hästi läbi ja mul on hea meel, et nad
siin on, sest ma poleks üksinda hakkama saanud. Lihtsalt teadmine, et ma saan
kasvõi ühega nendest rääkida, tekitab minus väikse turvatunde, mida ma poleks
tundnud siis kui ma oleksin siin üksinda olnud.
Aga muudel teemadel.
Kerli ja Hans on käinud ilma minuta kas siis klubides või
baarides, kui neil on olnud vaba aega, ja tutvunud uute inimestega, kuigi nad
ei mäleta enam nende inimeste nimesidki. Aga kuna mina ei ole selline inimene
kes käib sellistes kohtades, siis on minul raske uusi inimesi kohata.
Täna kohtasin ma viite uut inimest, kes kõik räägivad inglise
keelt. Okei tegelikult kohtasin nelja uut inimest, sest ühte olin ma juba enne
näinud ja temaga ka natuke rääkinud, aga teised olid täiesti uued inimesed, kes
kõik on minu vanused.
Tüdruk, kellega ma olen enne natuke rääkinud on Austraaliast
pärit Rebeca, kes andis minule ja Kerlile meie esimesel õhtul Appart City-s
wifi paroolid, mis on igal toal erinevad. Ta kutsus meid enda tuppa, et tutvuda
nelja uue inimesega ning me kõik rääkisime umbes tund aega enne kui nad sööma
läksid.
Nad on hästi toredad inimesed ja kõik erinevatest riikidest.
Kaks poissi, Peter (23) ja Guy (22), on mõlemad Ameerikast. Peter
on Texasest ja Guy New York-st.
Siis olid kolm tüdrukut. Rebeca, kellest ma natuke juba
rääkisin, Sophie (vist oli 21) ja Lindsey (ka vist 21 või oli 22), kes on
mõlemad Inglismaalt pärit.
Nad kõik on õpetajad ning nad vist kõik õpetavad inglise
keelt siin lastele. Sophie, Lindsey ja Guy õpetavad kolmekesi koos keskkooli
lastele ning Rebeca ja Peter õpetavad väikestele lastele (umbes 5-6 aastastele).
Enne kui nad ära läksid vahetasime me facebooke. Õigemini lisas
Rebeca mind endale ja mina lisasin Peteri omale sõbralisti ning Guy ütles, et
ta vaatab minu Facebooki Rebecalt ning Sophie sai vist ka temalt ning nüüd on
mul kolm uut sõpra Facebookis. Yay!
Siis kui nad meile head aega ütlesid tegi Guy mulle põskede
peale kolm korda musi ning ma avastasin, et ta on teine inimene kellel ma olen
lasknud seda teha. Muidugi temaga oli see, et mul ei olnud šokiseisundit, kust
ma õigel ajal välja ei tulnud, et ei öelda.
Nendega oli hea rääkida, sest ma sain oma inglise keele oskusi
rakendada täies ulatuses mitte nii nagu ma üritan kõikide teistega rääkida, kus
ma pean oma laused tegema väga lühikeseks ja lihtsateks, sest muidu ei saada
minust aru.
Siis läksid Kerli ja Hans korraks välja ning mina tulin oma
tuppa ja käisin pesus, sest ma tundsin, et mu juuksed vajasid pesemist kui ma
olin neid alles üleeile pesnud.
Kui Kerli ja Hans tagasi tulid, tulid nad minu tuppa ning me
rääkisime omavahel veel omakorda vist tund aega ning nüüd ma kirjutan seda
blogi.
Ja kohe hakkan ma oma raamatut lugema, võib olla vaatan ka
mõned episoodid mingit sarja mis mul hetkel pooleli on ning siis lähen magama.
No comments:
Post a Comment