Monday 28 November 2016

Okei! Ma tean, et ma ei ole vähemalt nädal aega kirjutanud midagi, aga kui aus olla siis ei olnud mul eriti millestki kirjutada. Ma käin tööl, peale tööd tulen koju vaatan filme ja magan. Vahepeal räägin paar lauset Kerli ja Hansuga aga mitte palju.
Täna see-eest on mul millestki ka rääkida.
Kerli oli nüüd nädalavahetusel oma uues restoranis tööl ja kuna restoran nii kaugel siis ta ka ööbis seal. Ma rääkisin temaga täna, et teada saada kuidas tal seal läks ning tuli välja, et esmapilgul oli seal palju parem, sest köök oli palju suurem ning tundus ka professionaalsem.
Aga ka seal oli probleeme. Isegi hullemad probleemid kui eelmises kohas.
Nimelt tundis Kerli seal ennast ohustatuna, mis on number üks asi mida mitte keegi ei tohiks ennast töö juures tunda. Või kui nüüd päris aus olla, siis ei tohiks ennast keegi nii tunda mitte kuskil.
 Loodetavasti saavad Olivia ja Katre ühele nõule ja lasevad Kerlil tagasi kooli minna, sest seal oli kõige parem.
Ja ma väga loodan, et ta ei pea tagasi koju minema enne mind ja Hansu, sest ilma temata ei oleks see kõik siin enam sama.
Kui ma teada sain, et ma tulen Prantsusmaale, kartsin ma, et ma tulen siia mingite hullude pidutsejatega, kes kogu aeg joovad ning ei saa aru, et mõnikord tahan ma olla oma toas, üksi oma raamatuga või lihtsalt mõtetega. Ma kartsin, et nad on sellised inimesed, kes hakkavad mind sundima tegema asju, mida ma muidu ei tahaks teha. Aga Kerli ja Hans, isegi siis kui mina ja Hans õiendame teineteisega, on toredad inimesed ja nad ei kohtle mind kui kedagi, kellest peab eemale hoidma, sest ma ei ole nagu nemad.
Ma saan nendega väga hästi läbi ja mul on hea meel, et nad siin on, sest ma poleks üksinda hakkama saanud. Lihtsalt teadmine, et ma saan kasvõi ühega nendest rääkida, tekitab minus väikse turvatunde, mida ma poleks tundnud siis kui ma oleksin siin üksinda olnud.
Aga muudel teemadel.
Kerli ja Hans on käinud ilma minuta kas siis klubides või baarides, kui neil on olnud vaba aega, ja tutvunud uute inimestega, kuigi nad ei mäleta enam nende inimeste nimesidki. Aga kuna mina ei ole selline inimene kes käib sellistes kohtades, siis on minul raske uusi inimesi kohata.
Täna kohtasin ma viite uut inimest, kes kõik räägivad inglise keelt. Okei tegelikult kohtasin nelja uut inimest, sest ühte olin ma juba enne näinud ja temaga ka natuke rääkinud, aga teised olid täiesti uued inimesed, kes kõik on minu vanused.
Tüdruk, kellega ma olen enne natuke rääkinud on Austraaliast pärit Rebeca, kes andis minule ja Kerlile meie esimesel õhtul Appart City-s wifi paroolid, mis on igal toal erinevad. Ta kutsus meid enda tuppa, et tutvuda nelja uue inimesega ning me kõik rääkisime umbes tund aega enne kui nad sööma läksid.
Nad on hästi toredad inimesed ja kõik erinevatest riikidest.
Kaks poissi, Peter (23) ja Guy (22), on mõlemad Ameerikast. Peter on Texasest ja Guy New York-st.
Siis olid kolm tüdrukut. Rebeca, kellest ma natuke juba rääkisin, Sophie (vist oli 21) ja Lindsey (ka vist 21 või oli 22), kes on mõlemad Inglismaalt pärit.
Nad kõik on õpetajad ning nad vist kõik õpetavad inglise keelt siin lastele. Sophie, Lindsey ja Guy õpetavad kolmekesi koos keskkooli lastele ning Rebeca ja Peter õpetavad väikestele lastele (umbes 5-6 aastastele).
Enne kui nad ära läksid vahetasime me facebooke. Õigemini lisas Rebeca mind endale ja mina lisasin Peteri omale sõbralisti ning Guy ütles, et ta vaatab minu Facebooki Rebecalt ning Sophie sai vist ka temalt ning nüüd on mul kolm uut sõpra Facebookis. Yay!
Siis kui nad meile head aega ütlesid tegi Guy mulle põskede peale kolm korda musi ning ma avastasin, et ta on teine inimene kellel ma olen lasknud seda teha. Muidugi temaga oli see, et mul ei olnud šokiseisundit, kust ma õigel ajal välja ei tulnud, et ei öelda.
Nendega oli hea rääkida, sest ma sain oma inglise keele oskusi rakendada täies ulatuses mitte nii nagu ma üritan kõikide teistega rääkida, kus ma pean oma laused tegema väga lühikeseks ja lihtsateks, sest muidu ei saada minust aru.
Siis läksid Kerli ja Hans korraks välja ning mina tulin oma tuppa ja käisin pesus, sest ma tundsin, et mu juuksed vajasid pesemist kui ma olin neid alles üleeile pesnud.
Kui Kerli ja Hans tagasi tulid, tulid nad minu tuppa ning me rääkisime omavahel veel omakorda vist tund aega ning nüüd ma kirjutan seda blogi.

Ja kohe hakkan ma oma raamatut lugema, võib olla vaatan ka mõned episoodid mingit sarja mis mul hetkel pooleli on ning siis lähen magama.

No comments:

Post a Comment