Minu aeg Prantsusmaal

Minek Prantsusmaale

Algas kõik sellest, et ärkasin üles kell 2.30 hommikul. Kell 3.15 hakkasin mina ja mu tädi liikuma lennujaama poole, kus ma sain kokku teiste õpilastega, kes sama lennukiga Frankfurti lendasid. Mu tädi läks minema kui sain kokku Hansu ja Kerliga, kes minuga koos Prantsusmaal on. Kerli aitas teha mul check-in-i ja siis ma kiletasin oma kohvri, mis läks maksma 7 eurot. Andsime oma kohvrid ära ning läksime turvaväravast läbi. Muidugi vahepeal me ootasime ja rääkisime inimestega juttu aga seda ei ole mõtet siis eriti kirjutada.

Otsisime üles värava kust meie lend läks ning ootasime kuni pardale sai. Vahepeal käisid Kerli ja Hans suitsul ning mina istusin koos kottidega. Lennukis tekkis väike hirm, et äkki hakkab paha või midagi, aga lõpuks oli ikka nii, et lutsutasin oma pulgakommi, et kõrvad lukku ei läheks ja vaatasin nii palju välja kui sain. Kerli istus akna juures ja mina istusin vahekäigu juures.

Lennuki peal anti meile väike tükk marmorkooki või keeksi (ma täpselt ei tea mis see oli peale selle, et see oli hea) ning pakuti ka juua. Muidu oli selline tunne nagu istuks bussis. Ainsad asjad, mis olid bussis olemises erinevad oli see, et lennuk tõusis õhku ja maandus ning pakuti süüa.

Kuna olime nii vara kõik üles tõusnud olime me suhteliselt väsinud ning Hans isegi magas natuke aega. Mul käis vahepeal pea ringi aga õnneks muud midagi ei juhtunud.

Frankfurdis läksime kohe lennukilt maha minemist otsima oma järgmist väravat kus ootasime järgmist lendu, mis tuli Lyon-i. Hans arvas, et me liikusime Frankfurdis valele poole, sest väravate numbrid muudkui läksid väiksemaks, kuid mina ja Kerli üritasime talle seletada, et me liigume täiesti õiges suunas. Me vist ei kõndinud isegi mitte poolt lennujaama maha enne kui me leidsime oma värava ning Hans ja Kerli läksid suitsetama. Kui nad tagasi tulid oli võimalik juba lennukile minna, aga nemad läksid poodi, sest neil olid kõhud tühjad.

Läksin siis ilma nendeta ning tuli välja, et ei saanudki kohe lennukile vaid tuli minna bussiga lennuki juurde. Läksin siis bussi peale ning vaatasin kas teised jõuavad ikka kohale, aga buss sai ennem täis ning sõitis minema. Bussiga sõitsin umbes 15 minutit kuni olime lennuki juurde jõudnud. Leidsin oma koha ja istusin maha ning kinnitasin kohe turvavöö. Kuskil 10 minutit hiljem jõudis kohale teine bussitäis inimesi, kelle hulgas olid ka Kerli ja Hans.

Selle lennu peal jagati võileibu ning jälle jooke. Võileiva andsin Hansule, sest ma ei söö juustu ning tema kõht oli korralikult tühi. Rääkisime juttu ning pildistasime kõike mis tundus ilus. See lend kestis ainult 1 tund ja 15 minutit, eelmine aga 2 ja pool tundi.

Jõudsime Lyon-i.

Läksime lennujaamast välja ning hakkasime otsima rongijaama, mis tuli välja oli kohe lennujaama küljes, isegi mitte välja ei pidanud mine, et kohale jõuda.

Rongijaamas läks natuke aega enne kui aru saime kuhu me minema pidime. Läksime ja ostsime omale siis rongipiletid ära (me olime šokeeritud sellest, et rongipilet maksis 22 eurot). Läksime tagasi lennujaama, sest meil oli rohkem kui tund aega vaja oodata. Ostsime omale süüa (millest kahjuks pilte ei ole, sest ma unustasin teha) ning avastasime, et lennujaamas oli tund aega tasuta internetti, mida me muidugi täies ulatuses ära kasutasime.

Kui meil oli rongini pool tundi aega läksime tagasi rongijaama ning otsisime üles kus üldse peale saab. Rongi peal saatsime me sõnumid nii meie tugiisikule Prantsusmaal kui ka Katrele, kes on ilusti mõnusalt Eestis. Rongiga sõitsime ühe peatuse ning jõudsime kohale Valence Ville-i kus Olivia meile vastu tuli ning meid meie elamiskohta viis vaatama.

Kahjuks ei saanud me kohe majja sisse, sest Olivia pidi võtmed saama alles natuke hiljem. Läksime sööma, aga kuna peaaegu kõik kohad ja kohe kindlasti toidupoed olid kinni siis me läksime sööma MacDonaldsisse (pole õrna aimugi mismoodi seda tegelikult kirjutatakse ja ei viitsi välja ka uurida). Seal me uurisime Olivia käest natuke sportlike võimaluste üle, kuni oli aeg minna võtta võtmed.

Läksime majutusse mille nimi on ApartCity, kus meil kõigil on oma elamine (1 tuba 2 voodi ja ühe kapiga, väike kööginurk ning wc duššiga).

Kuna meil ei olnud mitte midagi hommikul süüa siis Olivia viis meid (mind ja Kerlit, sest Hans juba magas) pisikesse poodi (mis õnneks oli lahti aga kahjuks oli väga kallis), kus me ostsime omale natuke õhtu ja hommikusööki. Tulime tagasi majutusse (mida ma hakkan hiljemalt kutsuma koduks) ning soovisime Oliviale head ööd. Läksin oma tuppa kus ma raporteerisin oma emale ning lugesin paar tundi raamatut süües samal ajal.