Ma hakkasin eile kirjutama natuke, aga ma hakkasin seda tegema nii hilja, et ma peaaegu kohe kui kirjutama hakkasin jäin magama. Nii et ma kirjutan siis täna.

Eile hommikul ei olnud midagi uut. Ma ärkasin üles, läksin tööle ning kui tööpäev oli läbi tulin koju, käies enne veel poes, sest mul oli salatikraami vaja… ja jäätist (me ei saa unustada jäätist).

Siis läksin Kerli ukse taha ja me panime riidesse, rääkides samal ajal natuke juttu, ning läksime välja. Esimese asjana me läksime ühte poodi, kus peamiselt müüdi nuge aga ma sain sealt ühe kingituse (ma veel ei tea kellele) ja endale ühe väikse riivi, mida mul kindlasti tulevikus vaja läheb.

Edasi läksime me vaaterattale. Me tegime peaaegu tervele platsile ringi peale, sest me ei teadnud kus oli sissepääs. Kui me sissepääsu üles leidsime läksime me piletiputkasse ning ostsime piletid, mis meilt peaaegu kohe tagasi võeti kui me rattale istusime. Me läksime päeval sellepärast, et me tahtsime pilte teha siis kui ei olnud veel pime.

Me tegime rattal neli ringi ning iga kord kui me olime üleval käis mul läbi selja külmavärinad, sest mul on kerge kõrgusekartus. Me vahetasime kaks korda istumiskohti, et paremaid pilte saada.

Kui rattal olime ära käinud tahtis Kerli šoppama minna. Esimesena käisime me Home Deco poes, millest mul on pilte, ning ostsin sealt ka paar asja (järjekordselt ühe kingi ja ühe asja mulle). Edasi läksime me riietuspoodidesse, kus Kerli endale punast mantlit otsis ja siis mütse vaatas. Käisime ka kaubamajas ning leidsime, et sinna minek oli täiesti aja raiskamine, sest Kerli ei leidnud mitte midagi sealt.

Vaatasime ringi ning kui olime jõudnud tänavani, kus tuli ära keerata, et koju minna, läksin ma Kerlist lahku, sest ma tahtsin koju minna ja Kerli tahtis veel poodides käia, sest tal oli lootust, et ta leiab mida ta otsis. Ta vist lõpuks ei leidnudki.

Vaatasin sarja ning siis tuli koju Hans, kelle me ütlesime, et me käisime päeval ratta peal, mille peale tema muidugi solvus, sest ta arvas, et nüüd ta peab minema sinna üksinda. Aga me tahtsime nagunii tagasi minna, et teha pilte pimedal ajal.

Me läksime siis jälle rattale ning maksime oma piletite eest. Andsime oma piletid tagasi ning istusime rattale. Ning saime teada, et Hans kardab ka kõrgust. Ja mitte natuke vaid päris palju. Seekord tegime me ainult kolm ringi.

Kui rattal olime ära käinud kurtis Hans, et tal on kõht tühi ning me läksime ühte kohvikusse, kus me lõpuks ainult juua ostsime. Mina jõin teed, Kerli jõi kohvi ja Hans jõi õlut. Ja Hans rääkis mulle kuidas Kerli käitus siis kui ta oli väga kuri. Joogid joodud läksime me välja kus Kerli ja Hans nägid kedagi keda nad teadsid. Mina muidugi ei tahtnud nende juttu segada ning ütlesin neile, et lähen ees minema. Ma kõndisin aeglaselt, sest ma lootsin, et neil läheb kiiresti (mis muidugi oli väga vale mõtlemine minu poolt).

Ma jõudsin McDonald’si juurde ning otsustasin omale jäätist osta. Ostsin endale banaanitükkidega, mille peale pandi vahukoort, mis oli väga imeliku maitsega. Kui olin jäätise ära ostnud ning poest välja läinud nägin Kerlit ja Hansu. Kerli tahtis minu jäätisest ampsu ning ma andsin talle ja Hans jooksis Mac-i ja ostis endale ise mingi jäätise.

Tuli välja et nad liikusid kodu poole, sest hakkas külmaks minema ning me kõik olime väsinud ja Hansul oli ikka veel kõht tühi.

Täna ajas Kerli mind kell pool kümme üles ning ma olin väga suures segaduses, sest ma mõtlesin et minu ukse taga on koristajad, kes käisid mul siin esmaspäeval. Kerli oli oma bussist maha jäänud ning järgmine oleks läinud alles nelja tunni pärast, mida tema kategooriliselt keeldus ootamast, sest õues oli härmatis ning väga külm oli.

Minu ukse taha tuli ta sellepärast et ta ei tahtnud olla üksi. Ning me läksime süüa ostma. Kerli tahtis kebabi aga kõik kohad kus müüdi kebabi olid veel kinni ning me läksime ühte kohvikusse kust me ostsime endale võileivad ning juua. Kerli ostis kohvi ja veel lisaks ka croissandi ning mina ostsin smuuti.

Tulime koju ning mina hakkasin vaatama oma sarja ja tema läks oma tuppa magama, sest ta oli magada saanud ainult paar tundi. Kuskil pool tundi peale koju jõudmist sai ta teada, et ta peab minema õhtul tööle. Ta just mingi 45 min. tagasi läkski minema.

mini noad ja isegi käärid. väga väga kallid.

pilet vaaterattale

Kerli teeb pilte

Kerli ei tee enam pilte

jääkarud (mitte päris)

kutsud (mitte päris)

mõned lahedad kuulid (või midagi sellist)

Kerli mängib Jõuluvana

Pileti teine pool

Hans teeb midagi

yay vaateratas

mind pandi vangi

mina vaatan kaugustesse ja unistan oma elust üksikul saarel

naljakas oli

oo vau ma tegin endale punuka, sest Hans vingus minu juuste kallal

Mina olen Jumal

Okei! Ma tean, et ma ei ole vähemalt nädal aega kirjutanud midagi, aga kui aus olla siis ei olnud mul eriti millestki kirjutada. Ma käin tööl, peale tööd tulen koju vaatan filme ja magan. Vahepeal räägin paar lauset Kerli ja Hansuga aga mitte palju.

Täna see-eest on mul millestki ka rääkida.

Kerli oli nüüd nädalavahetusel oma uues restoranis tööl ja kuna restoran nii kaugel siis ta ka ööbis seal. Ma rääkisin temaga täna, et teada saada kuidas tal seal läks ning tuli välja, et esmapilgul oli seal palju parem, sest köök oli palju suurem ning tundus ka professionaalsem.

Aga ka seal oli probleeme. Isegi hullemad probleemid kui eelmises kohas.

Nimelt tundis Kerli seal ennast ohustatuna, mis on number üks asi mida mitte keegi ei tohiks ennast töö juures tunda. Või kui nüüd päris aus olla, siis ei tohiks ennast keegi nii tunda mitte kuskil.

 Loodetavasti saavad Olivia ja Katre ühele nõule ja lasevad Kerlil tagasi kooli minna, sest seal oli kõige parem.

Ja ma väga loodan, et ta ei pea tagasi koju minema enne mind ja Hansu, sest ilma temata ei oleks see kõik siin enam sama.

Kui ma teada sain, et ma tulen Prantsusmaale, kartsin ma, et ma tulen siia mingite hullude pidutsejatega, kes kogu aeg joovad ning ei saa aru, et mõnikord tahan ma olla oma toas, üksi oma raamatuga või lihtsalt mõtetega. Ma kartsin, et nad on sellised inimesed, kes hakkavad mind sundima tegema asju, mida ma muidu ei tahaks teha. Aga Kerli ja Hans, isegi siis kui mina ja Hans õiendame teineteisega, on toredad inimesed ja nad ei kohtle mind kui kedagi, kellest peab eemale hoidma, sest ma ei ole nagu nemad.

Ma saan nendega väga hästi läbi ja mul on hea meel, et nad siin on, sest ma poleks üksinda hakkama saanud. Lihtsalt teadmine, et ma saan kasvõi ühega nendest rääkida, tekitab minus väikse turvatunde, mida ma poleks tundnud siis kui ma oleksin siin üksinda olnud.

Aga muudel teemadel.

Kerli ja Hans on käinud ilma minuta kas siis klubides või baarides, kui neil on olnud vaba aega, ja tutvunud uute inimestega, kuigi nad ei mäleta enam nende inimeste nimesidki. Aga kuna mina ei ole selline inimene kes käib sellistes kohtades, siis on minul raske uusi inimesi kohata.

Täna kohtasin ma viite uut inimest, kes kõik räägivad inglise keelt. Okei tegelikult kohtasin nelja uut inimest, sest ühte olin ma juba enne näinud ja temaga ka natuke rääkinud, aga teised olid täiesti uued inimesed, kes kõik on minu vanused.

Tüdruk, kellega ma olen enne natuke rääkinud on Austraaliast pärit Rebeca, kes andis minule ja Kerlile meie esimesel õhtul Appart City-s wifi paroolid, mis on igal toal erinevad. Ta kutsus meid enda tuppa, et tutvuda nelja uue inimesega ning me kõik rääkisime umbes tund aega enne kui nad sööma läksid.

Nad on hästi toredad inimesed ja kõik erinevatest riikidest.

Kaks poissi, Peter (23) ja Guy (22), on mõlemad Ameerikast. Peter on Texasest ja Guy New York-st.

Siis olid kolm tüdrukut. Rebeca, kellest ma natuke juba rääkisin, Sophie (vist oli 21) ja Lindsey (ka vist 21 või oli 22), kes on mõlemad Inglismaalt pärit.

Nad kõik on õpetajad ning nad vist kõik õpetavad inglise keelt siin lastele. Sophie, Lindsey ja Guy õpetavad kolmekesi koos keskkooli lastele ning Rebeca ja Peter õpetavad väikestele lastele (umbes 5-6 aastastele).

Enne kui nad ära läksid vahetasime me facebooke. Õigemini lisas Rebeca mind endale ja mina lisasin Peteri omale sõbralisti ning Guy ütles, et ta vaatab minu Facebooki Rebecalt ning Sophie sai vist ka temalt ning nüüd on mul kolm uut sõpra Facebookis. Yay!

Siis kui nad meile head aega ütlesid tegi Guy mulle põskede peale kolm korda musi ning ma avastasin, et ta on teine inimene kellel ma olen lasknud seda teha. Muidugi temaga oli see, et mul ei olnud šokiseisundit, kust ma õigel ajal välja ei tulnud, et ei öelda.

Nendega oli hea rääkida, sest ma sain oma inglise keele oskusi rakendada täies ulatuses mitte nii nagu ma üritan kõikide teistega rääkida, kus ma pean oma laused tegema väga lühikeseks ja lihtsateks, sest muidu ei saada minust aru.

Siis läksid Kerli ja Hans korraks välja ning mina tulin oma tuppa ja käisin pesus, sest ma tundsin, et mu juuksed vajasid pesemist kui ma olin neid alles üleeile pesnud.

Kui Kerli ja Hans tagasi tulid, tulid nad minu tuppa ning me rääkisime omavahel veel omakorda vist tund aega ning nüüd ma kirjutan seda blogi.

Ja kohe hakkan ma oma raamatut lugema, võib olla vaatan ka mõned episoodid mingit sarja mis mul hetkel pooleli on ning siis lähen magama.

Eile kui ma tööle läksin sadas vihma ning ma jäin sellepärast 2 minutit hiljaks. Õnneks Julien ei olnud kuri, sest siiamaani olen ma jõudnud alati varem. Muidugi ei olnud vihm soe, kuigi õues oli päris soe, 15 kraadi jälle.

Kui olin riided ära vahetanud ja kööki jõudnud oli mul kuskil tund aega piisavalt tööd, aga kui ma olin kõik need tööd ära teinud jäin ma ilma tööta, sest Julien küpsetas saiasid, pagaril oli vaba päev, ja Johanna hakkas tegema šokolaadist kujukesi. Natuke aitasin Johannal puhastada vorme kuni tuli paus. Peale pausi olin ma veel kuskil veerand tundi ilma tööta kuni Julien lõpetas saiade küpsetamise.

Siis näitas ta mulle uut saia, vaarika-kookosesai, ning tegin seda. Lõikasin saiarulli 2cm paksusteks saiakesteks, panin need plaadile ning külmikusse, sest ma tegin need neljapäevaks ja täna on see kinni.

Järgmisena tegin veel ühe uue saia, pistaatsia-šokolaadisaia, ning tegin sellega samamoodi nagu eelmisegagi. Ja peale neid kahte uut saia tegin terve hunniku croissante ja šokolaadisaiasid.

Lõpetuseks panin piparkoogitainast, mis ei olnud tegelikult piparkoogitainas, korvikestesse, mis olid kaetud paberiga, et tainas välja ei voolaks.

Jah prantslastel on mingisugused piparkoogid aga need ei ole õiged piparkoogid kui minu käest küsida. Nad isegi ei lõhna nagu piparkoogid, mis oleksid minda tegelikult pannud uskuma, et see tainas oli tehtud piparkoogi põhiretsepti järgi.

Aga see selleks. Peale tööd tulin ma koju, sõin lõunat ning jäin peaaegu kohe magama. Vahepeal äratas mind üles minu emps, kes muidugi mult midagi ei küsinud ega rääkinud kui ma ütlesin talle, et ma magan, ja Kerli, kes helistas selleks, et küsida mis bussiga me koolist koju tulime esimene nädal.

Ja muidugi mina olin täiesti segaduses, sest mina sain niimoodi aru, et tal oli eile vaba päev ning, et alles täna läheb ta kooli, aga ei, ta oli koolis eile ja ta on seal ka vist täna ning siis ta läheb restorani kust ta ära tuleb ning peale seda läheb vist vaatama seda restorani kuhu ta tööle läheb.

Ja muidugi kolmandat korda ärkasin ma selle peale üles, et Kerli ja Hans olid minu ukse taga ning ütlesid, et lähevad jooksma ning kutsusid mind kaasa, aga ma olin eilseks juba jooksnud, sest ma jooksin töölt koju, ma ei läinud eile bussiga. Palusin Kerlit, et ta mulle banaani ostaks, kui nad tagasi tulevad oma jooksult, ning andsin talle raha.

Nad olid kuskil tund aega ära ning kui nad tagasi tulid nõudsid nad mõlemad, et ma annaks neile banaani, mida ma ka muidugi tegin, ega ma mingi kuri mutt ei ole. Rääkisin natuke Hansuga juttu seni kuni ta venitas ennast ning sain teada, et nad vahepeal mängisid korvpalliväljakul viite miinust ning, et nad tulid koju tagasi mingi hullu ringiga.

Kui Hans oli oma tuppa läinud tulin mina tagasi voodisse ning mängisin natuke mänge telefonis ja siis läksin magama.

Tänase kohta pole mul midagi kirjutada, sest esiteks ma pole veel voodist väljagi saanud ja teiseks ma olen täiesti üksinda, sest Kerli ja Hans mõlemad on tööl praegu, ning kolmandaks ei kavatse ma midagi teha. Võib-olla teeme midagi pühapäeval kui meil kõigil koos vaba päev on.

küpsenud "piparkoogid"

pistaatsia-šokolaadisaiad

"piparkoogi" tainas

Kaks nädalat on nüüd möödas ning me pole ikka veel läinud mägedesse. Ma loodan, et pühapäeval saame me minna, sest see on ainuke päev kus me oleme kõik koos vabad, kuigi kui aus olla siis ma olen realist ja arvan, et need kaks magavad terve päeva nagunii maha.

Täna oli väga tuuline ning korralikult soe. Tänu sellele, et oli nii tuuline ei saanud ma korralikult magada, ma ärkasin iga tunni aja tagant üles ning vaatasin kella, et teada saada, et saan magada veel mitu tundi. Aga tänu sellele, et ma nii mitu korda üles ärkasin, ei jäänud ma enam kell neli magama tagasi. Lugesin oma raamatut, mida ma polnud lugenud juba mõned päevad, kuni kell sai viis, siis hakkasin riidesse panema.

Kell pool kuus liikusin juba töö juurde. Kuna oli tuuline arvasin, et õues on külm ning panin selga kampsuni (õnneks mitte selle kampsuni, mille ma siit ostsin, mis on ikka tõsiselt paks kampsun) ning kui õue jõudsin avastasin, et oli soe. Vaatasin telefonist, et siin oli hommikul 15 kraadi sooja.

Tööl tutvusin ma uue inimesega, kes on Julieni õpilane ja kelle nimi on Johanna. Ta näeb, külje pealt vaadates, natuke välja nagu üks minu parimaid sõbrannasid, kes elab praegu Inglismaal, koos meie teise parima sõbrannaga.

Tegin põhimõtteliselt samu asju nagu ma iga päev teen seal kuid täna läks Julien kell 10 minema ja jättis mind Johannaga. Umbes pool tundi hiljem läks ära ka pagar ning siis olin mina ja Johanna köögis üksinda, kus tema tegi midagi šokolaadiga (mille tõttu küürimine pärast läks väga nuhtluseks kätte) ja mina tegin homseks croissante ja šokolaadisaiasid.

Kui meil oli kõik tehtud koristasime ning läksime minema. Mina sõitsin koju ning hakkasin mängima ühte mängu telefonis. Kella kolme paiku jäin magama ning ärkasin kuskil pool tundi enne seitset üles, sest mu emps helistas mulle.

Ahjaa! Ma viisin tööle kirjut koera, mille ma olin endale kõrvale pannud kui me laupäeval kooke kiledesse mässisime, ning kõik kiitsid.

Muidugi nüüd mind huvitab see, et kui me oleksime teinud rohkem, kas me siis oleksime müünud ka natuke, et omale lisaraha tekitada. Ma arvan, et mina isegi vist oleksin müünud, aga Kerli kohta ei tea ma midagi.

Kui rääkida juba Kerlist siis on see, et tal oli täna vaba, tal on homme vaba ja kolmapäeval, kui minul on vaba, läheb ta Oliviaga koos sinna restorani, kus ta praegu veel töötab, ning ütleb neile, et ta ei lähe sinna enam tagasi.

Ja ta ei lähe mitte kooli tagasi vaid ühte teise restorani, millel on kaks tärni, Kerli jutu järgi.

Hansu kohta ei tea ma peaaegu üldse midagi, sest teda näen ma kõige harvemini, aga ma tean seda, et ta ostis endale palli, mis on jumala mõnus käes hoida. Ta tuli sellega mu ukse taha, et süüa nõuda. Ma pakkusin talle kartuleid ja võileiba aga tema ütles, et ta ei taha paksuks minna. Siis ma lihtsalt viskasin ta enda toast välja (pirtsukott selline) ning tulin blogi kirjutama. Nüüd kavatsen ma uuesti magama minna.

Vabandust aga tänase kohta ei ole kahjuks pilte!

Ma kirjutan alles täna, sest meil oli viimased kaks päeva mess, kus mina ja Kerli tegime kirjut koera ning Hans tegi särkidele pilte.

Eile tuli Olivia meile järgi kümme minutit enne kahte ning viis meid messile, kus me esimese tunni lihtsalt ringi vaatasime, sest me ei tahtnud minna tegema oma asju.

Rahvast oli palju ning nägime palju asju mis meile meeldisid. Pakuti ehteid ja puust tehtud pastakaid, nägime kuidas üks mees tegi nimesid millest sai teha kaelakee või käevõru ja käsitsi värvitud savinõusid. Nägime isegi kuidas savinõusid tehti, millest kahjuks pilte pole. Ühed pakkusid puidust tehtud prilliraame ning avastasime ka mütsinurga.

Siis ühel hetkel lahkusin ma Kerli ja Hansu meeldivast seltskonnast kuskil vorstide või šokolaadide vahel ning läksin üksi edasi vaatama, mida veel huvitavat pakuti. Leidsin väikse rätsepanurga, kus parasjagu üks naine õmbles (minu meelest) korsetti.

Siis läksin sinna kus meie kooli õpilased olid ning avastasin, et üks poiss tegi seal kõvasid komme.

Kerli vahetas oma riided ning asusime otsima kohta kus me saime oma tööd teha. Meile anti üks laua osa ning Kerli hakkas marmelaadi tükeldama, mida kõik tahtsid proovida millegi pärast, ning mina hakkasin küpsiseid purustama.

Muidugi tuli välja, et see kauss mille ma leidsin ei olnud piisavalt suur ning pidin uue kausi võtma. Kerli kaalus rosinad ning lisas need marmelaadi hulka. Siis kaalus ta või ja valas sinna hulka kondenspiima, mille ta pani ahju et ära sulatada. Kui küpsised olid purustatud ja kõik uudishimulikud inimesed eemale peletatud oma kohutava prantsuse keelega, leidis Kerli ideaalse anuma kus sees kõik kokku segada.

Valasin sulanud või ja kondenspiima küpsiste, marmelaadi, rosinate ja kakao hulka ning hakkasin käsitsi segama. Siis kui kõik oli kokku segatud hakkasin ma massi panema kile peale ning Kerli mässis need ilusti üleni kilega ning asetas need kandikule.

Kui kõik mass oli ära tehtud panime koogid külma ning vahetasime riided. Läksime Hansu juurde kes Kerlile ja mulle särgid tegi. Mina muidugi enda omale lisasin veel ise mõned väikesed detailid, aga me sellest ei räägi.

Tulime koju.

Siis täna tuli Olivia meile järgi kell 2 ning läksime kõik koos ilusti messile.

Täna me alguses ringi ei vaadanud vaid läksime kohe sinna kuhu pidime minema. Mina ja Kerli lõikasime öö otsa külmas istunud koogid lahti, me olime neid teinud täpselt kümme vorstikest. Alguses lõikasime lahti kuus vorstikest, mis kadusid sama kiiresti kui jõudsime neid ette panna.

Kui esimesed kuus olid ära söödud ning meid oldi kiidetud igast küljest saime me natuke ringi vaadata, sest me polnud päris kõiki asju eile näinud. Näiteks nägime ära mingisugused õlud, mida Kerli ja Hans proovida said.

Siis läksime Hansust lahku ning ma näitasin Kerlile mõned nurgad, mis mulle eile meeldisid ning tema polnud näinud.

Kui me läksime tagasi oma kooli juurde nägime, et hästi palju rahvast oli selle nurga juures ning kui aus olla siis ei tahtnud ma minna sinna kui nii palju rahvast oli kokku kogunenud.

Läksime siis tagasi ning lõikasime ülejäänud koogid lahti.

Kõik, kes maitsta said, kiitsid täiega meie kirjut koera ning tuli välja, et me oleksime võinud tegelikult palju rohkem teha, sest need läksid nagu soojad saiad.

Kui kõik koogid olid ära söödud, ja keegi oli küsinud kas me neid ka müüme, kellele me pidime kahjuks teatama, et me ei müü, saime me ära minna.

Tulime siis koju ning Kerli ja Hans palusid minult viinereid, et endale süüa teha.

Mina ei tahtnud süüa.

Väga palav oli!!!!!

mullivann, mida pakuti kohe meie köögi taga

Hansu töönurga juures olev juuksurinurk

lilled

köök, mida pakuti

prilliraamid, millest ma rääkisin

ehted, vähemalt ühed nendest

mütsid

rätsepanurk

nahast tehtud asjakesed

nimede nurk

õlgedest või millestki tehtud asjad

tehakse kommi

eesuksest sisse tulles peaaegu esimene asi mida nägin

see oli teisel pool ülemist

šokolaadist tehtud lilleke

ja meie tehtud kirju koer

Kõigepealt üks loodetavasti naljakas jutt. Ma pean hommikuti kell 5 üles ärkama, et õigeks ajaks tööle jõuda ning mul on pandud äratuskell, et ma ikka õigeks ajaks üles ärkaksin.

Ma läksin eile magama umbes kell pool kümme ning kui ma üles ärkasin mõtlesin, et on juba hommik ning, et on aeg minna tööle. Panin siis ennast ilusti riidesse ja olin hambad ära pesnud ning hakkasin juba välja minema kui ma lõpuks kella vaatasin, et kindlaks teha, et ma pole hiljaks jäänud.

Kell oli 23.40 ning ma mõtlesin hullu paanikaga, et olin rahumeeli terve päeva maha maganud. Ma mõtlesin juba helistada Oliviale ning paluda tal, et ta helistaks mu töökohta ja vabandaks minu eest. Aga kui ma vaatasin kuupäeva tuli välja, et oli ikka veel 17. november.

Ma peaaegu vajusin ukse peal kokku, sest ma tundsin sellist kergendust teada, et ma ei olnud tervet päeva maha maganud.

Muidugi kestis see ainult minuti ning järgmisel hetkel olin ma jälle oma öösärgis ning tagasi oma sooja teki all.

Hommikul ärkasin äratuskella peale üles ning kohe kontrollisin, et ikka oleks kell 5. Panin ennast riidesse ja 5.35 liikusin juba töö poole.

10 minutit enne kuute jõudsin tööle ning vahetasin riided ja läksin kööki.

Ja siis esimese asjana hakkasin ma tegelema oma mehikestega. Suurematele mehikestele tegin näo ja väikestele panin ainult ühe rosina rinna peale, mille peale Julien neid beebi Iron Man-iks nimetas.

Kaunistasin tarte ja viisin valmis tooted poodi ning tegin muid asju.

Pausi ajal sain süüa croissanti ning juua kakaod. Siin maitseb kakao natuke teist moodi kui kodus, aga ma ei oska seletada täpselt mis on teistsugune. Võib-olla piim ise on teistsugune.

Vahepeal polnud midagi teha, sest Julien tegi uut tainast ning mina sain esimest korda kasutada taignalõikamis-masinat. Ei olnud mitte midagi erilist. Masin lõikas korralikult tainast. Panin tükid plaadile ning pagar pani need ühe teise masina alla.

Tegin keedutainast ning kaalusin hommikusaiu ja rääkisin Julieniga homse kohta, sest ta tahtis teada mida ma homme teen. Rääkisin talle et teen kirjut koera ning, et eestlased teevad seda tavaliselt jõulude ajal… vähemalt minu pere teeb seda tavaliselt jõulude ajal ning ma lubasin talle, et kui teeviidal jääb kooki alles viin ma seda neile maitsta esmaspäeval.

Siis ma lõpetasin oma tööpäeva koristades oma tööpinna ning läksin bussiga koju.

Kell 17.00 tuli Olivia meie juurde, et rääkida homse kohta. Hans oli öelnud, et tema sinna ei lähe, vaid rendib auto ja läheb üksi sõitma, aga tuleb välja et ta peab minema meiega koos teeviidale. Lõpuks ma ikkagi aru ei saanud mida me seal teeme. Ju siis homme näeb.

Siis rääkisime ka sellest, et Kerli tahab tagasi kooli minna, sest ta sai seal palju rohkem köögis teha kui restoranis. Ta rääkis Katrega ning Olivia teeb Kerlile tunniplaani ja järgmisest nädalast on Kerli tagasi koolis.

Olivia läks ära ning Kerli läks oma õhtusesse vahetusse, kust ta sai varem minema. Hans jõudis koju ning ma ütlesin talle, et ta ei saagi minna autoga sõitma, sest ta peab meiega koos minema teeviidale, mille peale tema täiega pettus.

Ja lõpetuseks ei saanud ma täna pesu pesta, sest pesumasin ei hakanud tööle ning pidin oma riided käsitsi pesema.

Nüüd ma hakkan aga filmi vaatama.

beebi iron man-id

vaarika-, kreemi- ja pähklisaiad

ehitasin mehikestele näod

vaarikarull

pähkli-kreemi sai, mis prantsuse keeles on roule a la praline

hästi suur segamismasin